Paljud lapsevanemad on ilmselt enne sügist ärevil, sest kui lapsed lähevad lasteaeda ja kooli, hakkab jälle pihta haiguste periood. Soov tõsta lapse immuunsust ehk tugevdada immuunsüsteemi kaitsevõimet, et ta haigestuks harvemini ja põeks kergemini, on igati mõistetav. Vanemad otsivad apteekidest päästerõngana vitamiine, mille valik on väga lai ja tekitab segadust.
Andes lastele suunatud vitamiinisoovitusi, tuleb kõigepealt mõista, et vitamiinid on bioloogiliselt aktiivsed ained, mis peaks kuuluma tavatoidu koostisesse.
Lihtsamalt öeldes on loodus ette näinud, et keha omastab neid bioloogiliselt aktiivseid aineid – vitamiine ja mikroelemente (nimetan neid lühidalt koos toitaineteks) – tavatoidust. Enamiku vajalikest toitainetest saab kätte taimedest, seega, kui sa pakud lapsele võimalikult mitmekesist taimset toitu, aitad tal omastada rohkem olulisi toitaineid. Mitmekesisuse all pean silmas erinevaid taimseid saadusi. Näiteks järgides nn vikerkaaredieeti tuleks iga päev tarbida võimalikult palju eri värvi puu- ja köögivilju ning taimeosi. Et ainuke taimne toit, mida süüakse, poleks vaid kurk ja tomat. Lisaks tasuks toitainete mitmekesisuse huvides taimsete saaduste valikust jätta välja valged, tärkliserikkad ja toitainevaesed toiduained – sai, riis, kartul, makaron. Neid tooteid tuleks tarbida eelkõige süsivesikutena energia saamiseks, sest immuunsust need tugevdada ei aita, pigem vastupidi.
Tärklise- ja suhkrurikkad toiduained ei soodusta näiteks C-vitamiini osalemist raku ainevahetuses.
Imetajate rakud toodavad glükoosist ehk suhkrust ise C-vitamiini. Askorbiinhappe ja glükoosi molekulid on sarnased. Nõnda seovadki samad retseptorid raku pinnal nii suhkru kui ka askorbiinhappe molekule, aidates neil rakku siseneda ja seal oma tööd teha. Kui keha on liigsest suhkrust (mis pärineb ka saiast ja makaronitoodetest) ülekoormatud, jääb C-vitamiini sidumiseks liiga vähe retseptoreid. Võib öelda, et suhkur ja tärkliserikkad tooted kõrvaldavad C-vitamiini konkurentsist.
Seetõttu on laste tervisele mõeldes oluline mitte ainult pakkuda erinevaid taimseid saadusi (jättes saia ja kartuli kõrvale), vaid vähendada ka suhkru ning süsivesikute (peamiselt tärkliserikaste toodete) osakaalu igapäevases toidus. Kui järgida neid kahte põhimõtet, peaks noore inimese organism saama toidust piisavalt vitamiine. Noorte inimeste rakkude ainevahetus erineb sellest, kuidas see toimib vanemas eas, mil vitamiinidel on igapäevaelus palju olulisem roll nii haiguste ennetajana kui ka erinevate ravimite täiendajana. Ka lapsed, keda peetakse valivateks sööjateks või kes ema arvates ei söö peaaegu midagi, kuid on terved ja elujõulised, ei vaja lisavitamiine.
On mõned toitained, mida võiks seoses lastega veidi lähemalt uurida, kuna on olukordi, kus teatud vitamiinid on tervise edendamisel omal kohal.
Kindlasti tahan rõhutada, et alla 3–4-aastastele lastele ma apteegist ostetud sünteetilisi vitamiine anda ei soovitaks. Väikelapsed ei vaja mingeid lisavitamiine, kui järgitakse eespool nimetatud kahte põhimõtet. Kui laps läheb 1–2-aastaselt lasteaeda ja loomulikult jääb ta seal haigeks, siis sünteetilised vitamiinid ei aita.
Lastele, eriti kuni 4. eluaastani, sobivad vitamiinid on värske porgand, õun ja kapsas.
Kuigi kirjanduses esitatud andmed ei ole üheselt mõistetavad, võib DHA mängida rolli ajutegevuse edendamisel. Kui laps tunneb end ülekoormatuna ja ei saa koolis enam hästi hakkama, tasub sel teemal lastearstiga nõu pidada. Samuti tuleb sellele mõelda siis, kui lapsel esineb käitumisprobleeme või hüperaktiivsust.
Kuna D-vitamiini taset veres saab mõõta, tasub seda teha pimedatel talvekuudel. Kui D-vitamiini tase on madal, tuleks see kindlasti menüüsse lisada, eriti kui laps on sageli haige. Eriti oluline on hoida normi piires kasvava lapse D-vitamiini tase, sest D-vitamiini olulisus ei seisne ainult luu- ja lihaskonna kujundamisel, vaid on selgunud, et seda vajavad pea kõik rakud, sealhulgas immuunrakud. Üks nähtavamaid D-vitamiini vaeguse märke on liighigistamine, eriti kuklaosas ja magama jäämisel.
C-vitamiin on meditsiinilistes aruteludes sageli nagu kuum kartul. Ühed ütlevad, et see ei oma mingit tähtsust, teised viitavad kogemustele ja soovitavad seda oma patsientidele. Nagu eespool juba mainisin, siis mitmekülgse toitumise korral ja kui suhkruga ei liialdata, ei tohiks vitamiinidega probleeme tekkida. Sageli vaatab aga vastu teistsugune reaalsus. Kui lapse põhitoiduks on makaronitooted ja köögivilju ei sööda üldse, jääb toitainetest tõsiselt vajaka. Lapsel, kellel on üsna pikaleveninud C-vitamiini puudus, võib see välja lüüa õrnade igemete näol – igemed kipuvad hammaste harjamisel veritsema. Samuti võivad kergesti tekkida verevalumid kätel ja jalgadel, nt seal, kuhu jääb istudes laua serv. Toitainete puudus võib ilmneda ka sagedase haigestumisena. Lapse immuunsüsteemi rakkude ainevahetus on kiire ja toitainete vajadus suurem. Nii võibki esineda juhtumeid, kus immuunsüsteemi tasuks teatud vitamiinide kooslustega, sealhulgas C-vitamiiniga, toetada.
Lapse organismis ei tohiks magneesiumipuudust esineda. Siiski tasub meeles pidada, et toidulaual on peamiseks magneesiumiallikaks rohelised taimed. Taimedele annab rohelise värvi klorofüll, mille aatomi tuumaks on magneesium. Kui roheline on sinu lapse toidulaud? Lisaks sellele kulutab keha magneesiumi ohtralt suhkru ainevahetuses. Seega, kui tarbitakse liiga palju magusat, kulub rakkudes palju magneesiumi suhkrute lõhustamiseks, mistõttu jääb seda vähem muudeks olulisteks biokeemilisteks protsessideks. Magneesiumi toidulisandina kasutamist soovitaksin kooliealiste laste puhul, kellel on suur füüsiline ja vaimne koormus. Magneesiumipuudus võib avalduda lihaspingetena ja pinges kaelalihastest tingitud peavaluna, samuti krampidena säärelihastes. Magneesiumitaset ei ole laboratoorselt mõtet mõõta, sest näit ei kajasta seda, kas rakkude magneesiumivarud on piisavad.
Kui anda lastele vitamiine, tuleb neid käsitleda ravimi, mitte maiusena. Lapsele tuleb selgitada, et ta võtab teatud tervisemure lahendamiseks „rohtu“, mis ei pruugi olla maitsev. Vitamiine ei saa anda lihtsalt sellepärast, et need lapsele maitsevad. Mis kõige hullem, kui need maitsevad, siis sageli ei peeta arvet, kas võetakse üks, kaks või viis „kommi“. Kui vitamiine anda, peab olema selge, miks seda tehakse ja kui suur on annus. Seepärast ei poolda ma madala vitamiinisisaldusega kommilaadseid tooteid (karukesed, draakonid jms), sest väikest annust multivitamiine sisaldavate „kommide“ kasutamist on raske kuidagi ratsionaalselt põhjendada. Veelgi enam, see heidab varju vitamiinide võtmise tähtsusele olukorras, kus neist võiks tõesti kasu olla. Teisisõnu: sellistel toodetel ei ole mingit mõju, neile ei ole seda ette nähtudki, ja sellepärast järeldatakse vahel ekslikult, et vitamiinide võtmine on mõttetu.
Artiklis jätsin teadlikult mainimata toitainete annused, sest lapsed ja nende probleemid võivad olla väga erinevad! Vaatamata sellele, millisel lubatud kujul toitaineid pakutakse (kõige sagedamini registreeritud toidulisanditena), tuleks lastele antavaid vitamiine pidada ravimiteks ja enne kasutamist küsida nõu asjatundjalt.
Reklaam. Artikkel on valminud koostöös ettevõttega M. A. Sales & Marketing SIA.
